Viimane päev.

Ja äratus oligi kohaliku aja järgi kell 3:00. Võite vaid aimata millised me hotellitoast lahkudes välja nägime: näost kaamed, nagu jahukotid ning ainukesed peasolevad mõtted tiirlesid sooja voodi ja magusa une ümber. Ei tahtnud üldse lahkuda.

Transfeer hotelli ette jõudis kohale 4:15. Väsimus võttis korralikult võimust. Õnneks suutsime bussisõidu naaberseltskonnaga nii lõbusaks muuta, et kõhulihased annavad tugevast naermisest siiamaani tunda.

Lennujaama jõudes oli väljas ikka veel kottpime.

Ma ütlen ausalt, et nii kohutavas lennujaamas pole ma küll ennem olnud! Turvaväravatest läbi minemiseks tuli kogu oma kola kastidesse toppida ning neid kaenlas tassides edasi liikuda. Ott ütles sellepeale hästi: "Seisame, kausid käes, nagu ootaks söökla järjekorras suppi" :D

See oli nüüd siis esimene kord, kui turvavärav mul piiksuma ei hakanud. Täitsa uskumatu kohe.

Meeste jaoks oli suur miinus ka see, et suitsuruumi lennujaamas ei olnud. Kaks tundi tuli niisama tühja passida, isegi tervisepiipu ei saanud tõmmata. Selleks tuli välja minna ja hiljem läbi turvakontrolli tagasi tulla. Õudne jagelemine.

Mina sisustasin aega tax free poodides šopates. Sain paar asja siiski kaasa haaratud.

Seekord pidime esimeses reas eraldi istuma. Kui lennuk startima hakkas, tungisid pisarad vägisi silma, sest see õhkutõus no, tehke mis tahate, EI OLE minu teema. Õnneks oli seekord pardal suurepärane lennumeeskond, kes märkasid minu paanikat ja juhtisid meie tähelepanu seitsmendas reas olevatele tühjadele kohtadele. Vahetult peale õhkutõusu vahetasimegi istekohti ning saime koos akna äärde minna. Vastutulelikkuse eest 5+ !

Tuleb tunnistada, et nii sujuvat õhkutõusu ei ole veel ennem minu kogemustepagasis olnud. Kui Tenerifele lennates värisesin veel tükk aega, siis tagasitulles rahunesin üllatavalt kiiresti. Lend kulges üldjoontes suurepäraselt.

Enamuse ajast magasime. Lihtsalt ei suutnud luuke lahti hoida. Vahepeal sõime ka Air Europa poolt pakutavat hommikusööki, milleks olid praekartulid, sink ja omlett. Väga maitsev. Vaheldus kulus marjaks ära.

Tekkis küsimus, et miks võtavad noored emad oma imepisikesed sülelapsed sedasorti lennureisidele kaasa? See on ju laste piinamine, kui nad peavad ligikaudu 7 tundi liikumatult kuskil plekktorus passima. Mõmmikud nutsid lahinal nii, et kahju hakkas. Lisaks sellele ei ole see ka ülejäänud lendajatele just parim viis oma aja mööda saatmiseks, kui taustaks käib pidev hüsteeriline nutt ja hala. Ma ei taha midagi halvasti öelda, aga see ei ole ju puhkus mitte kellegi jaoks.

Maanduma hakates täheldasime, et ilm Eestimaa kohal on pilvitu ja imeilus. Nägime oma kodumaad nagu peopesalt. Sain ka selle maandumise videolindile :)

Oh, seda tunnet, kui jalg maad puudutas: kurbus ja heatunne läbisegi. Oleksime tahtnud kauemaks jääda, aga samas oli tore kodus tagasi olla. Plaksutasime.

Issand, kui külm teil siin on. Prrr!

Kuna täna on ühistransport streigi lainel, tuli meile lennujaama vastu Oti ema. Kodutee oli nagu reis kosmosesse: kõik tundus nii võõras, mitte millestki ei saanud aru. Nagu oleksime mitu kuud eemal olnud.

Nüüd oleme juba mõne tunni kodus olnud. Hea on olla, aga tohutu väsimus annab tunda. Tahaks täiega magada! Isegi asju ei jõua lahti pakkida. Kõik mant vedeleb ühtlase pinnalaotusena keset elutoapõrandat.

Aga see reis oli imeline. Lihtsalt fantastiline. Häid sõnu on palju ja rohkemgi veel! Tahaksin väga mingisugust hinnangust anda, aga lihtsalt ei oska. Fakt on see, et Tenerife saar tõstis lati ikka väääga kõrgele! See on koht, kuhu ma tahan kunagi kindlasti tagasi minna, sest nii palju jäi avastamata ja veel rohkem asju jäi südamesse. Soovitan kõigile!

Varsti laekuvad parimad fotomaterjalid ka Facebook'i. Siis saate seda blogi lugedes ka piltide kaudu aimu, kui tore reis meil oli.

Midagi muud ei olegi öelda. Ainult parimad sõnad! :)

Seitsmes päev.

Ja oligi kätte jõudnud reisi viimane täispikk päev. Võtsime sellest kõik, mis võtta andis!

Juba peale hommikusööki seadsime sammud basseini äärde, et kaaseestlastega viimast korda kuuma Hispaania päikest nautida. Tegime palju nalja, rääkisime reisi üldmuljetest ja veetsime lihtsalt suurepäraselt aega.

Peale lõunat mõtlesime, et keha tuleb ka ookeanis märjaks kasta.

Esimest korda meie reisi jooksul nägime rannas kollast lippu. Muidu paistis seal pidevalt punane lehvimas. Veider oli see, et lained olid jõhkramad, kui eelnevatel päevadel täheldasime.

Siiski sulberdasime ja möllasime seni, kuni jõud rauges. Lihtsalt megahea oli olla!

Viimased sisseosted tulid samuti ära teha. Jalutasime Los Gigantes'e põhitänavatel, külastasime mitmeid suveniiripoode, kust leidsime palju huvitavat, mida Eestimaale kaasa võtta :)

Päev möödus kiiremini, kui arvata oleksime osanud. Juba oligi kätte jõudnud aeg õhtust sööma minna.

Seekord oli valik eriti rikkalik: erinevad pastad, kartulid, kalad, lihad, salatid, magustoidud... Oh, kõikekõikekõike. Ei jõua ettegi lugeda. Restoranist väljudes olime kindlasti mitu kilo raskemad ja täis topitud, nagu kalkunid.

Ega meil enam palju aega ei olnudki. Valge veini, maasikate ja kalasnäkkide saatel hakkasime asju kokku pakkima. Aega läks, aga korda sai. Kohvrid ja kotid punnitasid, nagu jõulupõrsad. Õnneks oli meie hotelli retseptsioonis kaal ka olemas, kus sai oma pagasid enne lennujaama sõitmist kontrollimise mõttes üle kaaluda. Üle 15 kilogrammi inimese kohta ei tohi ju olla.

Kohekohe läheme magama, sest äratus on meie aja järgi juba kell 3 öösel.

Pole väga palju huvitavat kirjutada, sest me võtsime tänase päeva puhtalt vedelemiseks.

Homme kirjutan juba kodumugavuste keskel olles. Jääge ootama, sest sellest saab viimane sissekanne :)

Kuues päev.

Oi, kui raske oli hommikul ärgata! Eilne trippimine jättis endast ikka kõva jälje maha.

Sellegipoolest olime mõlemad positiivsed ja entusiastlikud. Järjekordne päikeseküllane ning teguderohke päev oli ju ometi alanud :)

Täna tundsin esimest korda, et mul on sellest ühest ja samast hommikusöögist siiralt kõriauguni saanud. Vaheldus puudus täielikult. Olen kursis, et igalpool mujal on sama lugu, aga nädal aega üks ja seesama... Me oleme vist lihtsalt liiga pirtsakad.

Juba enne lõunat võtsime omal käel ette väikese reisi lõunaranniku põhikuurordi, Playa de Las Américas, poole. Pikaliinibuss numbriga 473 sõidutas meid soovitud sihtkohta oma poolteist tundi, kuigi vahemaa meie ja antud linna vahel on üksnes 30 kilomeetrit. Tegime praktiliselt iga piimapuki juures peatuse ning tiirutasime ka kõige väiksemate onnide vahel mitu korda, et ÄKKI keegi ikka tuleb veel peale. Bussijaama jõudes oli sõiduk lausa kummis, sest inimesi oli väga palju.

Istusime ümber ning liikusime edasi Buzanada poole, et külastada selle lähistel paiknevat banaaniistandust ja aaloe parki. Buzanada on küla Playa de Las Américas'e naabruses. Umbes tunniajalise jalutuskäigu vältel tutvusime erinevate aaloeistandustega, banaanikasvatuste iseärasustega ning nägime kaamleid, eesleid ja muid loomi. Seal olid ka suured aiad, kus kasvatati kõiki Tenerife looduses leiduvaid taimi.

Istanduses käimine oli heaks vahelduseks sellele linnaelus seiklemisele, sest see asus põhimõtteliselt keset kõrbe, kus saime puhta ja värske õhu käes aega veeta. Kuna ma olen suur banaanisõber ka, siis oli lausa lust neid 40 kiloseid banaanitaime küljes kasvavaid kobaraid kallistada :)

Ma vist blogis ei olegi maininud, et siin erinevate meenete, T-särkide ja muude vidinate peal on peaaegu alati sisalikke kujutatud. Meil tekkis vahepeal küsimus, et mis teema nende elukatega siis ikka on. Selgus, et nad on ainukesed roomajad Kanaari saartel ja seetõttu ongi sisalikest saanud enamvähem "sümbol". Miks ma seda praegu ütlesin, sest seal pargis olid nii suured kui ka väikesed sisalikud pidevalt meie silme all redutamas. Kuna nad on väga väledad, siis pilti ma kahjuks teha ei jõudnud, aga muidu sai ikka mitu korda kiljatatud, kui see loomake ennast suure ootamatusega ilmutas. Nüüd mõistame miks neid igalpool kujutatakse.

Peale pargiskäiku seadsime suuna taaskord linna poole. Los Cristianos'es, mis asub Playa de Las Américas'e kõrval, astusime bussi pealt maha ning hakkasime lihtsalt suvalises suunas edasi minema. Vaatasime kus mis asub. Astusime päris mitmest supermarketist läbi, et leida mingisuguseid huvitavaid piprakastmeid, aga meie üllatuseks müüakse siin ainult seda kõige tavalisemat Tabascot. Mitte midagi uut huvitavat.

Ka väiksemates suveniiripoodides sai peatutud ja midagi vahvat kaasa haaratud.

Nälga käisime kustutamas ühes inglaste poolt püsti pandud söögikohas, millel nimeks The George Pub. Võtsin endale ühe Blue Lagoon kokteili, mis oli nii toredalt serveeritud, et seda ei raatsinud isegi juua mitte: akvaariumikujuline klaas, millest ulatus välja mingi sädelev kaunistus ja värviline papagoi ning sidruniviilude sisse oli lükatud põlema pandud säraküünal. Niimoodi seletades puudub sellel igasugune efekt, aga eks te pildi pealt näete, kui need Facebook'i üles laen. Mulle igatahes meeldis. Eksootiline. Kõhutäiteks võtsime mõlemad ühe suure pitsa. Oi, kui maitsvad need olid!

Tuleb tunnistada, et antud pubi oli selle reisi kõige paremate toitude ja meeldivaima teenindusega söögikoht, kuhu Tenerifel olles sattunud oleme. Isegi 5% oli jäetud arvele lisamata, mis andis meile võimaluse ikka ise valida, kui palju jootraha soovime jätta.

Mina üldse ei saa aru sellest kindlustundest, mis teenusepakkujatel naha vahel on, et üldse juletakse arvele kirja panna, et 5% jootraha kohe PEAB kliendil neile jätmiseks olemas olema. Aga äkki mulle ei meeldi nende poolt pakutav söök/jook ning võib-olla ei sobinud mulle teenindus? Mis siis saab? Arulage.

Kui kõhukesed täis olime söönud, liikusime edasi. Šoppasime nagu hullud. Leidsime oma peredele ja sõpradele igasuguseid vahvaid meeneid ning tegime teineteisele ka üllatused: mõlemad valisime kingitusteks hõbekäeketid :)

See oli nüüd siis esimene õhtu selle pika reisi vältel, kus me nägime ka suuremaid pilvi taevas sõudmas. Mingid imepisikesed pilvetordid on siin vahel harva paistmas olnud küll, aga nüüd oli täitsa pool taevast neid täis. Päikesepaiste muidugi ära ei kadunud. Ilm oli koguaeg võrratult ilus ja soe.

Playa de Las Américas on tõesti oluliselt elavam kuurort, kui meie armas Los Gigantes. Seda oli teada, et meie linn on vaiksem ja rahulikum, aga nüüd nägime seda ise ka. Kui oleks võimalus veel nädalaks jääda, siis vahetaksime kindlasti hotelli ja koliksime Playa de Las Américas'e, sest siin me näeksime sootuks teist elu. Aga mis me ikka unistame :)

Tagasi sõitmiseks valisime bussi numbriga 477, sest see pidi ekspressbussina otse Los Gigantes'esse viima. Jumal tänatud, et see iga putka juures ei peatunud. Aega läks võib-olla 40 minutit.

Koju jõudes oli väljas juba pime. Haarasime kohalikust supermarketist paar asja (kaasaarvatud meie hotelli pildiga postkaardi!) ja lippasime õhtusöögile.

Ega kõht eriti tühi küll ei olnud, aga kuna tegemist on hinna sees oleva toitlustusega, pidi midagi ikkagi võtma. Väike tuunikalatükk ja searibi mahtusid sisse küll. Nagu igal õhtul tavaks olnud, limpsisin hiljem jäätist ka, mis on siin väga hea!

Õhtupoolikul käisime oma eestlastest naabritel külas. Tegime nalja ja mekkisime kohalikke maasikaid kondenspiimaga.

Pikk, aga tore päev oli :)

Viies päev.

Täna oli meie reisi kõige sisutihedam päev. Nimelt tegime Tenerifele suure ringi peale, nägime saare kaunist ja vaheldusrikast loodusmaastikku ning tutvusime põgusalt põhjaranniku külade ja väikelinnadega.

Esimese peatuse tegime Mirador de Archipenque'l, kust avanes võimas vaade eelnevates postitustes mainitud Los Gigantes'e kaljurahnudele. Selgus, et püstloodis sirutuvad need kohati 800 meetri kõrgusele taevasse!

Edasi liikudes jäid meie teele mitmed suured banaaniistandused, mis võtavad Tenerifel ruumi umbkaudu 6000 hektarit. See on põhiline toodang, mida siin maha külvatakse. Absoluutselt igalpool on neid näha. Tegemist kääbusbanaanidega ja Eestis müüdakse neid vägaväga harva. Kahju, sest maitse on neil hästi hea.

Nägime ka kurikuulsat serpentiinteed, mis viib Masca mägikülla. Neil, kes sinna sõita soovivad, peavad kuldsed närvid olema, sest see pidev kurvist kurvi pendeldamine pidi tohutu ajakulu olema. Samas eks avanev vaatepilt tasub selle vaeva kõik kuhjaga ära.

Pikema peatuse tegime Mirador de Garachico'l, kust avanes sõnatuks võttev vaade Garachico linnakesele, millel on tegelikult üpriski kurb minevik. Nimelt sajandeid tagasi oli seal tähtsaim sadamakoht kogu saarel, kuni juhtus tragöödia: mudalaviin hävitas absoluutselt kõik! Olgugi, et elanikud olid katastroofist enam kui räsitud, ehitati kogu linn ja sadam uuesti üles. Ent vähem, kui sada aastat hiljem, tegi vulkaan samasuguse laastamistöö. Siis löödi käega. Linn ehitati "vulkaanikeelele" üles küll, aga sadamat enam mitte. Peale seda hakkaski arenema praegune Tenerife pealinn Santa Cruz.

Tegime ka väikese šopingutuuri. Ostsime väga erilist ja omapärast palmimett, mis pidi tohutut leevendust andma külmetushaiguste puhul (eks me näe!) ning mina raatsisin endale lubada obsidiaanist (ehk Tenerifelt leiduvast mustast laavakivist) tehtud hõbekõrvarõngad. Hind oli küll kirves, aga tegemist siiski väga eriliste ehetega, mida müüakse ainult Mirador de Garachico linnas.

Järgmiseks sihtkohaks jäi Icod de los Vinos, mis on väga hästi tuntud veinivalmistamise poolest. Sellele viitab ka linna nimi. La Cueva del Drago bodega's saime ka kohalikke veine degusteerida. Enamus nendest maitsesid sama kibedalt, kui maohapped, aga tegevus iseenesest oli väga mõnus. Ka sealt ostsime mõningaid asju kaasa: kaks mojo-kastet ja ühe pudeli banaanilikööri. Mulle ju väga meeldivad sellised kleepekad.

Selles linnas kasvab kusjuures saare võimsaim draakonipuu Drago Millenario, mille vanuse üle teadlased siiamaani vaidlevad. Üldiselt pakutakse, et see puu on juba üle 1000 aasta vana, aga keegi ei ole kindel. Ka seda oleme nüüd oma silmaga näinud.

Siinkohal hakkas nälg juba näpistama. Võtsime suuna La Orotova lähistel asuvasse Oasis del Valle restorani, kus meid ootas kolmekäiguline lõunasöök. Eelroaks oli tüüpiline Kanaari "talupojasupp", pearoaks valisin valge lihaga kala (nime ma kahjuks ei mäleta) ja Ott praekana ning magustoiduks olid värsked puuviljad otse restorani aiast. Kõht täis, viskasime pilgu peale ka sellele samale hoovile, kus kasvasid banaanid, sidrunid, apelsinid, avokaadod, papaiad, hurmaad... Paradiis!

Peale lõunat võtsime ette oma põhisuuna, milleks oli saare keskosas asuv Teide rahvuspark, mida kroonib Hispaania kõrgeim mäetipp Pico del Teide. Tegemist 3718 meetri kõrguse Teide vulkaaniga, mis on Kanaari saarte üks sümbolitest ning Tenerife auks ja uhkuseks.

Kui sellest nüüd natuke lähemalt rääkida, siis julgen uskuda, et kellelegi ei tule üllatusena fakt, et kõik Kanaari saared on vulkaanilised. Tenerife on küll kõige suurem, aga peaaegu noorim. Vanuseks võib-olla paar miljonit aastat. Teide tipp on Kanaaride (ja nagu eelnevalt mainisin ka Hispaania enda) kõrgeim ja uhkeim tipp, mis on üks kolmest vulkaanist. Tegemist, kusjuures, tegevvulkaaniga, mis purskas viimati paarsada aastat tagasi. Hetkel ta magab.

Aga läheme asja juurde tagasi.

Päris kraatri servale jalutama me ei läinud, aga ligi 3000 kilomeetri kõrgusel seiklesime küll. Tõstsime jala kurikuulsale "kuumaastikule", kus on lisaks turistide külastustele filmitud ka tuntud filme (näiteks Star Wars ja Ahvide Planeet) ning kõndisime iidse vulkaani sees, mis miljoneid aastaid tagasi sisse vajus. Sealt ongi välja kasvanud Teide ise. Nägime väga huvitava struktuuri ja erinevate värvidega laavakive ning kaljumoodustisi, mis on erosiooni ja aja jooksul igasuguseid huvitavaid ilmeid võtnud. Mõnedest on välja kujunenud hiigelsuured rahnud, mis on aastasadu muutumatult püsti seisnud ning mille keskel jalutada võisime.

Sain ka oma kõrgusekartusele silma vaadata seistes kaljuääre peal, et sügavale orule pilk peale visata. Kõige lähedasemad teavad milline ettevõtmine see minu jaoks tegelikult olla võis!

Loodus oli seal samuti väga mitmekesine. Võiks uskuda, et vulkaanijalamil on hunnik kive ja üksik kaktus rahnu vahelt piilumas, aga kaugel sellest: taimestik oli üllatavalt lopsakas!

La Rambleta'st lõunarannikule tagasi sõites läks meil fantastilise ilma tõttu lausa nii hästi, et nägime ka naabersaari La Gomerat, Gran Canariat, La Palmat ja El Hierrot. Nautisime vaatepilti, looduse värve ja vorme. Tegime mitmeid peatusi pildistamiseks.

Tagasiteel hotelli peatusime Vilaflor'i lähistel Pino Gordo juures, mis on üks võimsamaid Kanaari mände saarel. Kõrgust oma 60 meetrit ja okkad kohati 30 sentimeetri pikkused!

Tenerife on ikka uskumatult ilus saar. Pidevalt olid silmad pärani ja suu ammuli, sest vaatepilt võttis lihtsalt sõnatuks. Nägime nüüd ise ka, et selle saare saab tõesti kaheks jaotada, kuna lõunarannik on totaalselt erinev põhjarannikust. Lõunas on koguaeg soe, päike paistab kõrgel taevas ja Sahara toob kuumust aina juurde, aga loodus see-eest on kidur ja peaaegu, et olematu. Samas põhjarannik on rohelust täis, lopsaka ja kirju loodusega ent taevas sõidavad pilvetordid ja ka sajuvõimalus on kordades suurem. Meil vedas, et ilm oli asukohast sõltumata päikesepaisteline ja soe. Ka Teidel kusjuures!

Päeva lõpuks olime maha sõitnud ligi 300 kilomeetrit. Seljataga suurepärane päev. Kui ma vaid oskaksin seda kõike sõnadega edasi anda!

Tegime ka plaane homseks: kavatseme minna lõunaranniku suurimasse kuurorti, Playa de las Américas'e ning sealt edasi Buzanada'sse.

Järgmise sissekandeni!

Neljas päev.

Hommikul vaatasid aknast vastu pilved. Õnneks ka nende vahelt paistev päike. Olin nii väsinud, et ei suutnud absoluutselt karku alla ajada. Lõpuks ikka vedasin end kuidagimoodi paar korrust allapoole, et kõht head ja paremat täis süüa.

Lõunapaiku võtsin ühendust Horizon Traveli reisiesindajaga, sest meil oli plaanis Atlandi ookeanil väike laevasõit teha. Küsisin vajaminevat infot ning läksimegi retseptsiooni taksot tellima.

Takso viis meid nagu kord ja kohus Los Gigantes'e sadamasse. Kail olid mitmesugused paadid, mille kaptenid erinevaid reise pakkusid. Meie valiku muutsid eriti kergeks ühe konkreetse reisi soodne hind ja pootsmani sõbralik suhtumine. Tegemist oli kohalike meremeestega, kes kusjuures rääkisid kordades paremini inglise keelt, kui meie hotelli personal!

Laine ookeanil oli ikka väga tugev. Laev loksus päris kõvasti. Emotsioonid olid laes ning huvi suur, et mis see reis siis endast õige kujutab. Mida kaugemale sõitsime, seda uskumatum tundus vaatepilt. Tenerife saar on ikka fantastiline. Ka kaugelt vaadatuna!

Ühel hetkel kuulsime kaptenit hüüdmas: "Delfinos, delfinos!" Jah, meie pisikese laevukese kõrval ujusid mitmed delfiinid ja hiljem selgus, et ka vaalad. Nii suured kui väikesed. Sain mitmeid pilte ja ühe suurepärase video. See pidi kusjuures täielik haruldus olema, et neid niimoodi oma silmaga näha saab. Olime tohutult õnnelikud, et selle vaatepildi osaks saime.

Edasi liikudes jäi meie teele ka üks olemist nautiv merikilpkonn.

Järgmisena võeti ette suund Los Gigantes'e kaljude poole. Sain nende hiiglaslike, mitmesaja meetri kõrgustesse ulatuvate rahnude vahel keha ka märjaks kasta. Ott, õnnetu kipskäsi, vaatas ikka suhteliselt kurva ilmega pealt, sest see oli nüüd teine kord, kui ta sedasorti helesinises laguunis ujuda ei saa. Kreekas oli tal ju sellest mitmetunnisest loksumisest paha olla.

Antud merereis kestis kaks tundi. Täiesti paras aeg ja oi, kui hästi see ära oli sisustatud. Jäime väga-väga rahule!

Kui jalg maad puudutas, vajas keha kinnitamist. Valisime selleks ühe sadama kõrval asuva restorani. Mina tellisin endale pikad saiad tuunikalasalati ja friikartulitega ning Ott võttis grillitud sardiinid.

Kõhud täis, kolasime niisama mööda linna ringi. Toimus väike šoppamine ja tänavatel ringi vaatamine. Kuidagi kogemata suutsime ka ühte basseini ära eksida, kuhu end korra sisse jõudsime kasta kuni tuldi ütlema, et oih, ups, siin tuleb ju maksta! See oli ainuke ookeaniveega täidetud bassein Kanaari saartel muideks. Uudishimu pole ju patt :)

Ma olin niii põnevil! Tahtsin ainult fotoaparaat käes ringi redutada, kui Ott muudkui hädaldas, et tema enam ei jõua. Ütlesin, et tahan veel vaid vaateplatvormil ära käia ning siis võime hotelli tagasi minna. Ta oli nõus. Ja põhjusega! See vaade, mis sealt platvormilt avanes, oli lihtsalt vapustav: punaste katustega hotellid, helesinise veega basseinid, kiinu-käänulised teed, palmid ja need mitmesaja meetri kõrgused kaljurahnud selle kõige taustaks. Imeline!

Täna toimus siin kuurordis ka mingisugune karneval. Mina nimetaksin seda pigem homoparaadiks, sest kui mulle tulevad vastu pealaest jalatallani ära meigitud ning erkroosades miniseelikutes kepslevad mehed, siis ma ei oskaks seda küll muudmoodi nimetada.

Reisi lõppedes hüppasime kohaliku liinibussi peale ning sõitsime tagasi hotelli.

Tänane õhtusöök oli seinast seina: kala maitses minu arvates väga hästi, aga kana ei kõlvanud küll mitte kuskile. Maitsetu, nagu paber.

Minu käest on juba täna mitu inimest küsinud, et kus on eilne sissekanne? Kullakesed, pühapäev on siin nii suur puhkepäev, et muru ka ei kasva! Seega täna mulle WiFit ei müüdud. Aga nüüd olen ma taaskord Sauco restoranis, kus on internet vabalevis ja sellepärast postitangi kaks sissekannet korraga :)

Homme läheme tellimusekskursioonile. Teeme ühe päevaga tervele saarele ringi peale. On oodata seiklusterohket päeva ning teile huvitavat lugemist.

Kolmas päev.

Teine hommik oli veelgi ilusam, kui esimene: taevas polnud mitte ühtegi pilve ning päike paistis juba varajastel tundidel aknast sisse.

Taaskord sättisime oma suuna hommikust sööma. Selgus, et menüü on sama ning meie toidutaldrikutel ei muutunud midagi. Sellegipoolest ei saa kurta - söök ise maitses ju väga hästi!

WiFi on siin tasuline: 1€ eest saab 25 minutit ning leviala on väga piiratud. Sellepärast pean oma blogi alati notepadi valmis kirjutama, et jõuaks selle megaaeglase internetiga oma pala veebilehele lugemiseks avaldada.

Kui lõuna ajal oma teise päeva sissekannet üles hakkasin riputama, leidis Ott retseptsiooni lähistelt mingisuguse kahtlase massaašitooli, mille mõnusid tal kohe nautima tuli hakata. 1€ eest sai 5 minutit. See valjuhäälne kaifimine jäi silma nii mõnelegi kaaseestlasele, mistõttu saime kõik koos ikka hea kõhutäie naerda. Lõpuks, läbi mingisuguse pika nuiamise ja palumise, olin ka mina nõus seda "pljesööri" proovima. Ütlen ausalt, et mulle tegi see kõik rohkem haiget kui andis mingisugust lõõgastavat enesetunnet. Olen vist selliste asjade jaoks liiga kondine. Maha päris ei laida, sest mingil momendil oli asi hea ka, aga teist korda ma küll selle eest maksta ei kavatseks.

Mõne tunni vedelesime basseini ees. Jälle. Me lihtsalt ei suutnud sellele kuumale päikesele "ei" öelda. Mõtlesime, et lõpuks ometi oleme me jõudnud sellisesse paradiisi, mille nimel oleme palju töötama pidanud!

See ei tähenda muidugi seda, et me hotellist kaugemale ei läinud. Käisime ka rannas. Lained olid võimsamad, kui eile. Loodusel on ikka selline jõud, et vahepeal oli küll tunne, et vot nüüd tõmbab kaasa ka. Õhtuks oli asi nii kurjaks läinud, et rannapiirile oli lausa punane lint ette tõmmatud, et keegi rumaluke selliste lainetega ujuma ei läheks.

Peale rannabailat jalutasime linna peal. Käisime kohalikus supermarketis. Siin on nende hindadega enamvähem sama lugu, mis Kreekas. Juust ja vein ei maksa Eesti kõrval mitte midagi! Ostsin jälle ühe suure kamaka sinihallitusjuustu vaid 1€ ja mõnekümne sendi eest.

Kohalikud inglise keeles suhelda ei armasta. Kui Kreekas tuldi Sinuga lausa eesti keeles rääkima, siis siin suheldakse ainult hispaania keeles. Hätta pole me veel jäänud, sest mina seda keelt väheke mõistan, aga siiski tahaks natuke paremini ennast arusaadavaks teha.

Nüüd ma mõistan kohalike siesta rituaali. Siin on keskpäeval lihtsalt nii kohutav leitsak, et võimatu on olla! Meil, kui põhjamaa inimestel, on muidugi hea ja tore nädal aega siin soojas peesitada, aga kohalikud peavad selle kuumusega aastaringselt hakkama saama. Ka mina ei suutnud vastu panna ühele magusale uinakule vahetult enne einestamist.

Õhtusöök oli sama pidulik, kui eile. Menüü (meie õnneks) sama ei olnud. Pakuti teistmoodi valmistatud liha ja pastat ning erinevaid salateid. Seekord sai magustoiduks ka jäätist ja tarretist. Njämm, midagi mulle! Söömaaja lõppedes olime mõlemad paksud nagu jõulupõrsad :)

Mõtlesime, et täna õhtul peaksime kuhugi välja minema, sest eile olime mõlemad nii väsinud, et ei jaksanud midagi teha. Meie eestlastest tuttavad käisid välja idee ööklubisse minna, sest laupäeval siinne rahvas pidutseb. Vahetasime telefoninumbreid, et teineteist asjade käiguga kursis hoida. Siiski leidsime meie enda jaoks hoopis mõnusama koha: Sauco pizza- ja pastarestorani. Nautisime suurepärast veini ja sõime kõrvale bruschettasid.

Kusjuures antud vein on parim, mida mina oma elus saanud olen! See, mida Eesti restoranides pakutakse, on selle kõrval morss. Tõesõna! On kohe tunda, et tegemist parajalt kääritatud tummise kvaliteetveiniga, millel reaalne lõhn ja maitse. Sõnuseletamatu. Veini nimeks Lambrusco.

Kuna siin on kombeks hea teeninduse puhul maksta ka jootraha, milleks 5% arvest, siis minu jaoks oli see üllatus, kui arvele oli kõnealune % juba lisatud. Me oleksime selle summa niisama ka jätnud, sest antud restoranis oli tõepoolest suurepärane teenindus ning kvaliteet söök-jook, aga imelik oli seda sealt tšeki pealt lugeda.

Enesetunne ütles jälle, et kell on raudselt umbes 12 ringis, aga kui pilgu mobiiltelefonile heitsin ja sealt 21:53 vastu vaatas, läksid silmad imestusest väga suureks. No, see on see ajavahe!

Magama jõudes oli kell teie jaoks juba 2 öösel. Enne silmade looja laskmist panime paika ka järgnevate päevade plaanid, sest olgem ausad: 4 päeva on veel jäänud ning 2 päeva oli piisav aeg niisama lebotamiseks. Nüüd hakkame seda maad põhjalikumalt avastama. Kõigest täpsemalt juba järgmistes sissekannetes.

Seniks olge ikka tublid ja pange soojalt riidesse, ha-haa! :)

Teine päev.

Avasin oma silmad kell 8 hommikul ning esimene asi, mida kuulsin, oli Oti lause: "Vaata, meie magamistoa aknast paistab El Teide tipp!"

Kui see saar tundus juba kottpimedas, pelgalt laternate valguses, nii imeline, siis võite kolm korda arvata kui sõnuseletamatu oli kõik hommikuvalguses.

Sättisime end korda ning seadsime sammud hommikust sööma. Üllataval kombel oli väljas suhteliselt jahe. Mõtlesime veel, et kas tõesti ongi selline "jaki-ilm" tulemas.

Hommikusöögi kohta pole mitte midagi halba öelda. Pigem ületas see minu ootusi. Soolastest söökidest olid esindatud praemunad, peekonid, munapudrud, praevorstid, singid, salaamid, juustud, salatid, mitmesugused pirukad ja kuklid. Magustoidu puhul sai valida erinevate müslide ning jogurtite vahel. Jookidest ikka tavapärased kohvid, kakod, capuccinod ja mahlad, millest parimaks palaks kujunes õunamahl, mis meenutas pigem õunalõhnalist vett. Maitse ise oli küll igasugune null. Nagu minu kallis ema armastab öelda: see polnud isegi õunte kõrval seisnud mitte!

Lõuna ajal tegime tutvust basseini ja selle ümbrusega. Üllataval kombel oli õhutemperatuur selle paari tunni jooksul jõudnud nii palju tõusta, et bailatasime päris mitu tundi ujumisriiete väel. Basseinibaarist lasti mõnusat Hispaania muusikat, mille saatel tegime tutvust kaasturistidega ning veetsime niisama mõnusalt aega. Sain end ka vette kasta samal ajal, kui minu kallis kipskäsi sulberdas vaid mõne minuti lastebasseinis. Kusjuures vesi ise oli üpriski külm.

Vahepeal tundus, et päike paistab ikka seniidis lagipähe. Tunne oli hoopis teine, kui näiteks Korfu saarel. Eks see ole arusaadav ka, sest Kreeka jääb meist julgelt paartuhat kilomeetrit põhja poole.

Uskuge või mitte, aga ühel hetkel tüütas see niisama vedelemine ära ning me otsustasime minna oma kuurortlinna (milleks on Los Gigantes) avastama.

Alustaksin sellest, et siinsed teeolud on ikka kordades paremad, kui Eestis. Juba eile, kui siia sõitsime, tundsin, kuidas me sujuvalt rehvisahina saatel liuglesime lennujaamast siia. Mingitest lapitud või auklikest teedest pole siin haisugi.

Sama võib öelda ka liikluskorralduse kohta, mida ei anna näiteks Korfu omaga võrreldagi. Siin tuntakse väga hästi liiklusmärke ning suunatule funktsioon on ka kaunis arusaadav. Isegi reguleerimata ülekäigurajal lasti mind koheselt üle.

Mulle meeldivad siinsed tänavad. Kõik on nii viisakas ja puhas. Jalutasime palmide ning luksusvillade keskel nautides lõõskavat päikest. Tunne oli suurepärane. Käisime ka Playa de la Arena rannas ookeanilaineid püüdmas. See oli võimas! Ühel hetkel kuulsin Otti karjumas, et laine viis ta plätu ära. Enamvähem samal momendil juhtus minuga sama lugu. Õnneks tõi laine minu jalanõu koheselt tagasi, aga Otil nii hästi ei läinud. Seisime päris tükk aega nõutuna, endal kõhud naerust kõverad, ning kui otsustasime edasi liikuda, tuli lagedale ka tagaotsitud plätu. Mõtlesime veel, et loodust ikka ei tohi narrida. Viib kõik minema, kui vaja.

Kusjuures Tenerifel on ainult üks heleda liivaga rand ning seegi liiv on toodud Sahara kõrbest. Muidu on siin igalpool must laavaliiv, mida tahan kindlasti Eestissegi tuua. Siis saab väike tükike Tenerifest olema ka meie kodus :)

Edasi sammusime minu paradiisi: tänavale, kus müüdi absoluutselt kõike! Ostsin mõned suveniirid, basseinimadratsi ning 0.7 liitrise apelsinimaitselise Bacardy Breezeri. Oh, kui neid vaid Eestis ka müüdaks!

Üsna pea läks meil kiireks. Kell 17:00 hakkas meil infotund Horizon Traveli esindajaga.

Oh seda rõõmu, kui hotellituppa naasedes peeglisse vaatasime: siinne päike on tõepoolest kordades intensiivsem! Alles siis nägime, kui hästi oleme selle poole päevaga päevitunud. Super!

Kusjuures kahetunnine ajavahe on mulle üpriski väsitavalt mõjunud. Kella poole seitsme ajal, kui meil õhtusöök algas, tundsin iga oma keharakuga, et minu jaoks hakkab kell siiski üheksa saama. Haigutan ja elan ikka veel Eesti ajas.

Aga õhtusöök ise oli rikkalik. Valida sai absoluutselt kõige vahel: pastad, risottod, kartulid, supid, salatid, lihad, magustoidud, koogid, puuviljad... Oh, ma ei jõua seda kõike ettegi lugeda! Siin võib end lõhki süüa, ausõna.

Kusjuures Tenerifel pidi selline olukord olema, et kuna siia on kolinud väga paljud muulased, kes on pärit teistest Euroopa riikidest, siis tahetakse turistide arvelt ära elada. Lühidalt öeldes on siin palju pikanäpumehi. Ka meie oleme langenud röövi ohvriks. Õhtusöögilt tulles avastasime, et kadunud on minu sukkpüksid. Ei teagi kohe kas nutta või naerda.

Praegu istume rõdul, taustaks mängimas Poola rahaauk, vaatame tähti ja mõtleme, et õhtu on jälle nii jahedaks läinud. Siin ongi selline veider kliima, kus päeval on nii palav, et võta või nahk maha, aga õhtul tahaks kohe teki sisse kerra pugeda.

Siiski mulle meeldib siin. Väga meeldib!